Bye NZ(and Sydney, our pitstop at the moment) and Helllllooo Asia. First stop Ho Chi Minh, Vietnam.

Pühendus Liis Annile, kes ei saanud tänu mu playlistile seda laulu peast ära.
DatA - Skywriter

note to self: whatever floats your boat

Ma pean siia kirjeldama, mis juhtus Emeraldi linna KFC's kuna ma pole ammu nii naljakat seltskonda näinud. Oli meie esimene puhkusepäev, ning me olime omadega sõitnud juba Emeraldi ja tundsime, et aeg on süüa. Leidsime esimese ette juhtuva kiirtoidu restorani, milleks osutus KFC(emps, kui sa ei tea, mis see tähendab, siis guugelda.). 

Sisse astudes nägime ainult ühte paari einestamas. Kassade taga oli 2 asiaati, kes ei olnud just kõige innukamad meid teenindama ja lobisesid edasi. Koos meiega tuli sisse aborigeeni pere, ema ja 2 last. Ema lasi lastel võtta ükskõik mida hing ihaldas ja lapsed läksid selle peale täitsa pööraseks. Kui nüüd aus olla, siis oleksid need lapsed arvatavasti terve KFC jäätisest tühjaks söönud, kui neid vaid raha poleks piiranud. Tellides palusin teenindajalt ka kastet, aga poiss läks jube paanikasse ja andis mulle hoopis soola(Sauce-Salt) ja soovis mulle närviliselt head isu. Kui me olime pärast pikka otsustamist  oma söögid kätte saanud ja maha istunud astusid uksest sisse esimene kamp inimesi, kellelt me ei suutnud pilku pöörata. Tegu oli kolme 13-14. aastaste poisiklutidega, kes olid ennast riietanud ehtsateks kauboideks. Püksivärvlid olid võimalikult kõrgel, jalas olid uhked kaoboi saapad ja pealagesid katsid ühed vägevad kaabud. Loomulikult oli kostüümi ka piisavalt erksaid värve lisatud.  Pärast poisse jalutas sisse üks perekond, isa ja 2 last. Lapsed olid suured, oma 3-4.aastased ja kandsid ikka veel mähkmeid. Mõlemad lapsed nägid välja nagu Alanad(Honey Boo Boo)ja nad olid kaetud värviliste kleepsudega. Siis otsustasid lapsed isale seletada, mida kõike nad saada tahavad. Samal ajal kui isa tegeles lastega ja kauboi kamp jageles jookide üle, astusid sisse 4-5 noormeest, umbes meie vanused ja olid õhtuks ennast korralikult üles löönud. Poisid olid väga 'pumped up'(nagu meile meeldib öelda).  Eks me siis istusime, sõime ja jälgisime seda seltskonda. Kui saime kiiresti söödud, siis välja jalutades tulid meile vastu umbes 12.aastased poisid kipsis kätega ja mingite imelike metalltorudega. Otsustasime, et peame kiiremas korras Emeraldist lahkuma.

                                                            OH, hai! What's for dinner?

note to self:

I am an exile, a sojourner
A citizen of some other place
All I've seen is just a glimmer in just a shadowy mirror
But I know one day we'll see face to face

I am a nomad, a wanderer
I have nowhere to lay my head down
There's no point in putting roots to deep when I'm moving on
Not settling for this unsettling town

My heart is filled with songs of forever
A city that endures, where all is made new
And no I don't belong here
I'll never call this place my home
I'm just passing through

I am a pilgrim, a voyager
I won't rest until my lips touch the shore
Of the land that I've been longing for as long as I've lived
Where there'll be no pain or tears anymore

note to self: Here it comes again, a crash into the page… of a future change.

Ma ausalt olen alustanud selle blogipostituse kirjutamist vähemalt kümme korda ja blogger on ära salvestanud oma jagu kavandeid, mitte ükski pole piisav. Igakord hakkan ma seletama elust ja olust ning siis jääb see toppama kohapealt:,, Ma ei tea, mida edasi teeme. Eks näis.''. 

Praegusel hetkel olen ma Sydneys üksi, Silver on Boweni läheduses ja Liis on Pappinbarras. Kuid siiski järgmise nädala pühapäevaks oleme otsustanud taas oma teed ühendada ja suunduda sisemaa poole. Silver tuleb järgmise nädala jooksul Sydneysse tagasi ja alustab autopaberite ümber registreerimist. Pühapäeval alustame teekonda ja lähme Liisile järgi. Sealt edasi viivad meid sadu kilomeetreid pikk maantee sihtpunktidesse, millest ma hetkel kahjuks kirjutada ei oska. Üllatused ja seiklused on ootamas.

Mõnikord juhtub mul töö juures nii palju koomilisi asju, et sooviks neid siia kirja panna, kuna asjad kipuvad ununema. Tööl on mul tõepoolest kirju seltskond, vahepeal tekib lausa tunne nagu ma oleksin kuskile reality showsse sisse visatud ja pean hakkama saama sealsete olukordadega. Küll toimuvad uputused, plahvatused, karjatused, vigastused jne. Oeh..

Suviti oli see tavaline Tallinnas, et märkasid kindaid inimesi linna peal ja said teada, mis kruiisid olid sees. Tavaliselt, kui olid kruiisid Aasiamaadelt, siis oli nendega veidi raske suhelda, aga nad olid linnapeal vaid mõned tunnid ja siis sõitsid minema. Aga kuna siin on kõik need maad väga lähedal, otsustavad jõukamad asiaadid tulla puhkama Austraaliasse ja 90% nendest on umbkeelsed. Siin jagub neid ikka parasjagu. Kui nad osutuvad minu klientideks, siis ma ikka vaevlen nendega rääkida vähemalt 10 minutit. Samas, nendega on ikka korralikult nalja saanud ja nad lahkuvad alati suu kõrvuni ning rohkelt tänades. Samuti on mu klientideks osutunud venelased, sakslased ja soomlased ning neil on alati suur heameel, et oskan midagi podiseda nende emakeeles. 

Muideks, väike soovitus, kui keegi teist kunagi peaks suurde linna elama minema. Oletame, et olete leidnud enda kodu/töökoha juures kohviku, mis on teil meeltmööda. Käi seal tihti, telli sama asja vähemalt 3-4 korda, sõbrusta barista või manageriga(lihtne kompliment riietuse, koha, menüü vms üle) ja siis.. kui sa järgnev päev peaksid astuma uksest sisse on see kohv/tee/kakao laual kahe minutiga. Lihtsalt väike soovitus.

Kallid sõbrad,
ma igatsen teid ikka meeletult,
et te teaksite.

note to self: If not now, when?

Elu kui lust ja lillepidu. Täiskohaga töötades jääb aega jõle vähe üle ning selle vähese ülejäägiga ei jaksa vahel voodist üles ajadagi. Annan endast parima ja üritan homse vaba päevaga kaameraga linna nurgataguseid avastada ja leida linnapealt ägedaid kohti. Loodetavasti on homme ilus ilm, sest Sydeny ilmad pole viimasel kolme päeva jooksul väga lahked olnud. 

Peale Australian Dayd olen töökaaslasega väljas käinud päris mitu korda pärast tööd ja mõned õlled võtnud. Mis meele kurvaks teeb, et pole ühtegi tumedat õlu siin baarides saadaval peale Guinessi. Seda ka ainult popides ja noortepärasemates kohtades. Töökaaslased vaatavad silmad pärani, et NEIU ja armastab TUMEDAT ÕLUT, seda asja igapäev ei näe.

Kõige ülemine pilt on ühest open air cinema'st, kus me ühel ilusal pühapäevasel õhtupoolikul käisime. Film, mida vaatasime oli ,, Searching for Sugar Man'', mis oli dokumentaalfilm ühest USA muusikust nimega Rodriguez, kes tegutses 70ndatel ja seda, kuidas teda otsisid taga paljud inimesed Lõuna-Aafrikast. Rohkem väga ei kirjuta midagi, kellel on huvi, siis soovitan seda filmi soojalt vaadata. Samuti, siin on tema üks laul, mis kõlas koha peal ja laulu sõnu kuulates ehmatasime Liisiga ära, kui kõlas sõna ''estonian''. http://www.youtube.com/watch?v=oKFkc19T3Dk

Arvatavasti, ma kirjutan siia taas kuuaja pärast, sest ma ei ole väga järjepidav blogija kuna leian, et elu on siin sarnane Eestile. Töö, kodu, sõbrad ja seiklused nagu ikka. Lihtsalt, natuke vindiga.

Look, up to the sky! Is it a bird? Is it a plane? NO, IT'S BATS FLYING AROUND SO HIDE YO KIDS!!

Before Christmas, when we had a ferryride to Manly.

When Matt got a new ride. Sweet.

And a good old tourist self-picture with the Opera house and Silver.