note to self:

I am an exile, a sojourner
A citizen of some other place
All I've seen is just a glimmer in just a shadowy mirror
But I know one day we'll see face to face

I am a nomad, a wanderer
I have nowhere to lay my head down
There's no point in putting roots to deep when I'm moving on
Not settling for this unsettling town

My heart is filled with songs of forever
A city that endures, where all is made new
And no I don't belong here
I'll never call this place my home
I'm just passing through

I am a pilgrim, a voyager
I won't rest until my lips touch the shore
Of the land that I've been longing for as long as I've lived
Where there'll be no pain or tears anymore

note to self: Here it comes again, a crash into the page… of a future change.

Ma ausalt olen alustanud selle blogipostituse kirjutamist vähemalt kümme korda ja blogger on ära salvestanud oma jagu kavandeid, mitte ükski pole piisav. Igakord hakkan ma seletama elust ja olust ning siis jääb see toppama kohapealt:,, Ma ei tea, mida edasi teeme. Eks näis.''. 

Praegusel hetkel olen ma Sydneys üksi, Silver on Boweni läheduses ja Liis on Pappinbarras. Kuid siiski järgmise nädala pühapäevaks oleme otsustanud taas oma teed ühendada ja suunduda sisemaa poole. Silver tuleb järgmise nädala jooksul Sydneysse tagasi ja alustab autopaberite ümber registreerimist. Pühapäeval alustame teekonda ja lähme Liisile järgi. Sealt edasi viivad meid sadu kilomeetreid pikk maantee sihtpunktidesse, millest ma hetkel kahjuks kirjutada ei oska. Üllatused ja seiklused on ootamas.

Mõnikord juhtub mul töö juures nii palju koomilisi asju, et sooviks neid siia kirja panna, kuna asjad kipuvad ununema. Tööl on mul tõepoolest kirju seltskond, vahepeal tekib lausa tunne nagu ma oleksin kuskile reality showsse sisse visatud ja pean hakkama saama sealsete olukordadega. Küll toimuvad uputused, plahvatused, karjatused, vigastused jne. Oeh..

Suviti oli see tavaline Tallinnas, et märkasid kindaid inimesi linna peal ja said teada, mis kruiisid olid sees. Tavaliselt, kui olid kruiisid Aasiamaadelt, siis oli nendega veidi raske suhelda, aga nad olid linnapeal vaid mõned tunnid ja siis sõitsid minema. Aga kuna siin on kõik need maad väga lähedal, otsustavad jõukamad asiaadid tulla puhkama Austraaliasse ja 90% nendest on umbkeelsed. Siin jagub neid ikka parasjagu. Kui nad osutuvad minu klientideks, siis ma ikka vaevlen nendega rääkida vähemalt 10 minutit. Samas, nendega on ikka korralikult nalja saanud ja nad lahkuvad alati suu kõrvuni ning rohkelt tänades. Samuti on mu klientideks osutunud venelased, sakslased ja soomlased ning neil on alati suur heameel, et oskan midagi podiseda nende emakeeles. 

Muideks, väike soovitus, kui keegi teist kunagi peaks suurde linna elama minema. Oletame, et olete leidnud enda kodu/töökoha juures kohviku, mis on teil meeltmööda. Käi seal tihti, telli sama asja vähemalt 3-4 korda, sõbrusta barista või manageriga(lihtne kompliment riietuse, koha, menüü vms üle) ja siis.. kui sa järgnev päev peaksid astuma uksest sisse on see kohv/tee/kakao laual kahe minutiga. Lihtsalt väike soovitus.