Kuna pean hetkel kohvikuteenindaja ametit, siis pean samuti barista olema. Kui inimesed küsivad mult flat white'i, long black'i, americanot, mocchiatot, moccat ja nii edasi, siis ma tunnen ennast täpselt samasuguselt nagu see härra siin videos, nii keeleliselt kui kohvi tegemise oskuselt.
Päevad sulavad järjest ühte, kui puudub töökoht ja kohustused. Eredad hommikud, lämbed päevad ja palavad õhtud. Ärkan üles paistab päike otse aknast sisse ja tunnen, et ei jaksagi midagi muud teha kui randa minna või istuda külmas toas. Süüa palju puuvilju, müslibatoone, jogurtit ja jäätist. Puhkus on juba kestnud üle kuu aja. Loodetavasti, see möödub varsti, kui esimese tööotsa kätte saan, mis ei tohiks olla enam mägede taga. See nädal peaksin ühest kohast vastuse saama.
Surfers Paradise on täis värskeid keskkooli lõpetajaid aka ''schoolies''. Me ei suuda isegi poes käia ilma, et kuuleksime vilistamist, hõiskamist ja autode poolt signaali laskmist. Kokku pidi siit läbi käima kahe nädalaga 2,500 noort, kes pidutsevad end pildituks. See pidu kestab neil ehast koiduni ja päeval nad lärmavad kõik rannapromenaadi ümbruses.
Eelmise nädala jooksul saime siia kurvastavaid uudiseid Eestist, mis lõi meid kõiki. Ma leian end siiani vahel seisma jäämas, kas tänaval, kodus või toidupoes ja mõtlemas nende üle. Sellistel hetkedel on küll kurb meel, et tahaks midagi öelda ja teha, aga see pole võimalik. Ütlen vaid, et olge tugevad ja vaprad.
Esimest korda monteerisin videot ja tulemus pole just kõige parem, aga ajab asja ära. Käsi väriseb, loll jutt sai maha lõigatud ja parimad kohad sai välja toodud. See oli siis meie kolme päevane edasi reisimine Austraalia poole, kus me põikasime läbi Sri Lanka ja Singapuri.
Nõnda veetsime siis oma aja 18-20.Oktoobril.
Täna käisin muideks esimest korda surfamas samuti. Lauale täitsa püsti ei saanud, aga põlvedega ajasin ennast täitsa sirgu.